Sagedamini kasutatavad Euroopa standardid ja tehnilised raportid mänguohutuse valdkonnas:
- EN 1176 – 1kuni 7 ja 10,11 ( mänguvahendid ja turvaalused)
- EN 1177 ( mänguväljakute löökipehmendavad turvaalused)
- EN 15312 ( avalikud spordiplatsid)
- EN 14974 ( rulatamiskohad)
- EN 16630 ( välispordiseadmed)
- EN 16899 ( parkuurialad)
- EN 12572 ( ronimisvahendid,-seinad)
- EN 16579 ( pallimänguväravad)
- TR 16396 ( EN 1176 tõlgendused)
- TR 16467 ( tõketeta mänguvahendid)
- TR 16879 (mängu- ja spordivahendite paigutus)
Mänguväljakutel on esmatähtsusega kasutajate ohutus. Paraku standardite koostajatel ei ole kuidagi võimalik ette näha kõiki kasutusolukordi ja konstruktsioonilisi kombinatsioone, kus eri osapoolte koosmõju kas kasvatab või vähendab riske. Aastaid kasutatud mustvalge ülevaatuste teostamise metoodika, kus standarditele vastavus tähendas ohutut ja mittevastavus ohtlikku, viis üle-reageerimisteni või vastupidi, reaalsete ohtudega leppimiseni.
Standard käsitleb tehnilisi konstruktsioone, eristades ühe detaili tervikust ja esitades sellele detailile tehnilisi nõudeid. Riskianalüüs vaatleb tervikut , võttes arvesse kogu konstruktsiooni ja lisaks sellele ka kasutajaid ja keskkonda.
Standardid ja riskianalüüs ei võistle mingilgi määral omavahel, kumb on tähtsam. Nad täiendavad teineteist. Standard loob kriteeriumid, mille abil potentsiaalset riski märgata ja riskianalüüs aitab teha otsust, kas erisus nõuab sekkumist.
Seega mänguvahendite ja -väljakute puhul ei saa tänapäeval lähtuda ainult standarditele vastavusest vaid hinnata tuleb tervikut, et veenduda ohutuses.