KKK

Sageli küsitakse:

Kes vastutab mänguohutuse eest ?

Vastutus on ühiskonna tööriist korra toimimiseks ja säilitamiseks. Eriline vastutus on neil, kellele seadus annab vastutuse teiste turvalisuse eest. Tahtlikult hoolimatut vastutajat tahab ühiskond näha rangelt karistatuna. Vastutusküsimustes nagu kõiges tuleb säilitada tasakaal. Kindlasti ei ole vaja vastutust karta, kui ollakse asjatundja ja tehakse oma tööd korralikult.

Väljaku omanik/operaator peab hoolt kandma selle eest, et kõik mänguväljakusse puutuv tehakse ohutult. See sisaldab:

  • Ala projekteerimist
  • Vahendite valikut ja hankimist
  • Vahendite paigaldust
  • Hoolduse ja kontrollimiste plaani koostamist
  • Väljaku kontrollimisi
  • Hoolduste läbiviimist
  • Nõutud dokumentatsiooni koostamist, haldamist ja  säilitamist

Nende tegematajätmine võib õnnetusjuhtumite korral kaasa tuua kahjude korvamise nõude ja karistuse. Õnnetuse juhtumise korral selgitatakse esmalt alati välja, kas väljaku omanik/operaator on teinud omalt poolt kõik, et seda õnnetust ei oleks saanud toimuda.

Seejärel tuleb päevakorda kõigi teiste roll ja vastutus:

  • Vahendi tootja poolne
  • Vahendi müüja poolne
  • Projekteerija poolne
  • Ehituse järelevalve poolne
  • Paigaldaja poolne
  • Ülevaataja poolne
  • Vahendite hooldaja poolne
  • Kasutaja poolne

Kas mänguväljakute puhul piisab, kui nad vastavad standarditele?

Ülevaatuste läbiviimisel lähtume esmajoones mänguväljakute vastavusest ohutusele. Selleks kasutame rahvusvaheliselt tunnustatud RAPEX riskianalüüsi metoodikat ja  tuvastame ka vastavuse standartidele. Kasutame Euroopa standardeid ja tehnilisi raporteid:

  • EN 1176,   EN 1177,   EN15312,  EN14974,  EN16630,  EN 16899,  EN12572,  EN16579
  • TR16396,  TR16467,  TR 16879

Mänguväljakutel on esmatähtsusega kasutajate ohutus. Paraku standardite koostajatel ei ole kuidagi  võimalik ette näha kõiki kasutusolukordi ja konstruktsioonilisi kombinatsioone, kus eri osapoolte koosmõju kas kasvatab või vähendab riske. Aastaid kasutatud mustvalge ülevaatuste teostamise metoodika, kus standarditele vastavus tähendas ohutut ja mittevastavus ohtlikku, viis üle-reageerimisteni  või vastupidi,  reaalsete ohtudega leppimiseni.

Standard käsitleb tehnilisi konstruktsioone, eristades ühe detaili tervikust ja esitades sellele detailile tehnilisi nõudeid. Riskianalüüs vaatleb tervikut , võttes arvesse kogu konstruktsiooni ja lisaks sellele ka  kasutajaid ja keskkonda.

Standardid ja riskianalüüs ei võistle mingilgi määral omavahel, kumb on tähtsam. Nad täiendavad teineteist. Standard loob kriteeriumid, mille abil potentsiaalset  riski märgata ja riskianalüüs aitab teha otsust, kas erisus nõuab sekkumist.

Seega mänguvahendite ja -väljakute puhul ei saa tänapäeval lähtuda ainult standarditele vastavusest vaid hinnata tuleb tervikut, et veenduda ohutuses.

Vaata ka Eesti Standarditekeskuse vastuseid sageli esitatud küsimustele

 

Kas vanad mänguvahendid on tänapäeval kõik ohtlikud?

Vanade vahendite ülevaatusel domineerivad kaks lähenemisviisi.

1. Jõusolevad nõuded kehtivad kõikidele vahenditele.

See on kontrollijale mugav , sest ta peab teadma vaid viimaseid standardeid. Juba olemasolevate vahendite uutele standarditele vastavusse viimine võib olla väga kulukas või ka tehniliselt võimatu.

2.Vahenditele kohaldatakse neid nõudeid, mis olid jõus vahendi paigalduse ajal.

See nõuab kontrollijalt palju, sest vahend võib olla ka 20 aastat vana ja sellele kehtis siis standard, mida tänapäeval ei pruugi  enam lihtsalt leida. Nõuab professionaalsust ja kogemust.

Nii nagu ikka elus tavaliselt, leidub mõistlik kompromiss kusagil nende kahe variandi  vahel.

Standardid ei kehti retrospektiivselt ehk tagasiulatuvalt. Seega vahend peab vastame nendele nõuetele, mis kehtisid ajal, kui see võeti kasutusse. Kuid kuigi vahend võib olla vanem, kui sellele kohalduv standard, peab ta siiski olema piisavalt turvaline. Vanade vahendite kontrollimisel riski-analüüsi vajadus ja olulisus kasvab.

Ka vanade vahendite ohutuse hindamisel on kriteeriumiks tänased standardid. Kuid riskianalüüsis võidakse arvestada seda, et konkreetse vahendi puhul ei ole täit vajadust täita kõiki standardi nõudeid, kui erisused ei põhjusta selget ohtu.

Järgnevatele neljale  raske õnnetuse riskiga liituvatele  ohutusnõuetele peavad vahendid alati vastama, olgu need  ükskõik kui vanad:

  • Pea ja kaela kinnikiilumine
  • Vahendi konstruktsiooniline püsivus
  • Kaitse kukkumise vastu
  • Turva ala suurus ja kvaliteet

Kas lapsevanemate poolt tehtud mänguvahendit võib kasutada?

Oleme ka tänasel päeval Eestis mõnigi kord valiku ees: kas soetada mänguvahend nende väljatöötamisele ja valmistamisele spetsialiseerunud firmalt või lastel ei ole mängimiseks ja seega arenemiseks sobilikku võimalust. Valiku ees ollakse eelkõige selle tõttu, et ikka on omavalitsustes prioriteetsemaid valdkondi või võimalus on plaanis tulevikus. Aga laps ju kasvab. Nii ongi mitmeid näiteid, kus isad-emad otsustavad härjal sarvist ise haarata.

Sellisel isetegemisel on mitmeid eeliseid ja samavõrra ka ohte. Koos tegutsedes areneb lastevanemate koostöö, vastu tuleb võtta konsensuslikke otsuseid, veedetakse koos aega vahendi valmistamiseks, õpitakse üksteist tundma jne.  Ehk siis – lasteaias alanud areng jätkub ka täiskasvanueas J

Praktika näitab aga, et sellises tuhinas võivad kogemuste ja teadmiste puuduse tõttu tulemused olla mitte kõige paremad. Valmis välimuselt igati asjalik tuletõrjeauto aga asjatundja ülevaatus tunnistab kätetöö kasutuskõlbmatuks, suisa ohtlikuks.

Et kõik tehtust rõõmu saaksid tunda, tuleks alustuseks visandada plaanitava mõte paberile ja näidata seda asjatundjale. Avad, praod, kõrgused, kaugused ja muud mõõdud saavad kogenud hinnangu ja nende järgi talitades saab  kindlasti hea idee realiseeritud ning võimaldab seda hiljem ka ohutult kasutada. Enne kasutamist peaks koos spetsialistiga  tulemuse veel kindlasti üle vaatama. Seega saab ka üks põhilisemaid nõudeid täidetud: võimalik on ohutu mäng.

Samas ei tohi unustada, et väljaku omanik/operaator on siiski põhivastutaja vahendite ohutuse eest. Tark nõustamine ja kohusetundlik rollitäitmine võimaldavad tal seda vastutust ka ilma unetute öödeta täita.

Kuidas ma tean, et kontrollija on sõltumatu ja pädev?

Kes võib kontrollida mänguvahendite ja -väljakute ohutust?

Küllap on paljud mänguvahendite, -väljakute omanikud ja haldajad kontrollide planeerimisel seisnud silmitsi küsimustega: (olnud olukorras, kus pakkujatest, viia läbi nende valduste kontroll, ei ole puudust.) Aga keda kontrollimisel eelistada? Milline on kellegi pädevus ja usaldusväärsus? Kas mänguvahendite valmistaja või müüja võib ise ka kontrollida oma tehtut või müüdut? Kaalul on ju ei midagi rohkemat ega vähemat, kui laste ohutus.

2012 aastal moodustas tehniline komitee CEN TC 136/SC 1, mis vastutab standardite EN 1176 seeria kvaliteedi eest,  sisemise harugrupi koostama kavandit mängupaikade inspektorite pädevus-nõuetest. Paar aastat hiljem oli kavand valmis ja harugrupist sai töörühm, kelle ülesandeks tehti vastavasisulise tehnilise rapordi  koostamine. Nii sai 2017 aastal valmis tehniline raport TR 17207.

See tehniline raport määratles ära mänguväljakute inspektoritele kolm pädevustaset: 1, 2 ja 3. Kusjuures aastakontrolle, projektide konsulteerimist ja kasutuselevõtu kontrolle võivad läbi viia vaid kõrgeima  ehk kolmanda taseme inspektorid.

Selle taseme inspektorid on sertifitseeritud ja kantud vastavasse rahvusvahelisse registrisse, mida inglise keeles nimetatakse „Register of Play inspectors International (RPII)”. Eestis tegutsevad inspektorid on Põhjamaade registris  ” Safe To Play”

Sertifikaate peavad inspektorid uuendama igal aastal, läbides selleks iga kord täienduskoolituse ja uue atesteerimise. Kehtiv aastaarv ja inspektori sertifitseerimisnumber on märgitud ka inspektori sertifitseerimislogol.

Kui Sinu küsimusele ei olnud siin vastust, siis saada küsimus mulle SIIT.